Day 8

8. Day

Viimane sõna jääb noortele

Võiks arvata, et noortevahetuse tänane päev sarnaneb eelmistega. Paraku see pole nii – õhus on piisavalt ärevust ning päev on täis kiireid toimetusi. Oleme jõudnud sellesse punkti, kus tuleb otsad kokku tõmmata. Aga enne veel käime noortega siin samas Äksi motelli kõrval asuvas villavabrikus ja uurime oma silmaga, kuidas valmib villane lõng. Juhendajad kasutavadki kohe ka võimalust soetada omale  pimedateks talveõhtuteks kudumisvaru. Pärast vabrikut oli võimalus kiigata ka kirikusse. 

Ja ongi aeg hatakata otsi kokku tõmbama. Saame kokku saalis, kus teeme koos ühe kiire nimemängu. Eesmärk oli kontrollida, kui selgeks need nimed on saanud nädala jooksul. Noored on jaotatud kahte gruppi. Nende vahel on lina (vms, mis ei paista läbi). Mõlemast grupist läheb keegi lina juurde, see langeb ning võitja on see, kes ütleb vastas istuva noore nime kiiremini. See on üks vahva mäng, mis on alati noortele meeldinud. Teeb ikka nalja küll, kui isegi vastamisi sattunud sõbrannadel ei tule nimi üle huulte. Jätkame töö ja eneseanalüüsiga paarides. Terve pärastlõuna kulubki peaasjalikult kogu nädala mõtestamiseks ja tagasiside andmiseks. Peame väga oluliseks, et kõik saaks hingelt öeldud ja et me kõik läheksime koju heade mõtete ja positiivsete mälestustega. Tagasiside andmiseks võtame aega nii palju kui selleks vaja. Noored on väga avatud ja jõuamegi õhtuooteni. Saame nautida eilsest peost järele jäänud torti. Seejärel, kell 17 koguneme kõik saali. Algavad esilinastused. Elame kaasa terve nädala kestnud töö tulemustele. Filmitöötubade juhendaja võtab noortega veel kord kokku kogu töö ja annab tagasisidet.

Nüüd on minul aeg öelda viimased tänusõnad ja anda tunnistused. Oleme noortele valmistanud ette Noortepassi tunnistused. Lisaks neile sai iga noor kingikotikese, mille sisu loomisel on nad kõik palju kaasa aidanud – see ehk oligi kongikoti kõige ilusam ja väärtuslikum osa. Terve nädala jooksul tõmbasid noored loosi ja pidid loosiga tõmmatud inimest jälgima ning kirjutama talle sedelikesele midagi positiivset. Kotikesse mahtus ka armsaid merekarpe, kive, maiustusi, aga ka infovoldikuid Eesti ja Tartu kohta. Päev ei lõppenud siiski sellega. Peale õhtusööki said noored saunas käia ning saalis muusikat kuulata ja tantsida.

Ise aga mõtlen praegu palju sellele, mida noored tagasiside ajal ütlesid. Nende mõtted, ettepanekud ja ideed on alustalad, millele meie, juhendajad saame järgmisi projekte plaanides kindlalt toetuda. Ütlen uhkusega, viimane sõna jääb noortele. (Mirja)